Kaerasori

Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa) kuulub sorilaste sugukonda. Nad elavad maa sees, kaevandades pikki ja üsna sügavaid käike. Tõlkes tähendab Gryllotalpa kilk-mutti ja tõesti sarnaneb ta mõneti mutile. Maa-alune eluviisiks on nad hästi kohanenud. Seepärast on tal nagu mutilgi esijalad lühikesed ning väljapoole pööratud (kaevejalad). Oma lähedastest liikidest erineb ta tagajalgade ehituselt: seal on 4-5 kida. Keha pikkus kuni 5 cm. Erinevalt teistest ritsiklastest kaerasoril muneti puudub, aga tundlad on üsna lühikesed. Tema pruunikas keha on kaetud tihedate kuldsete karvadega. Toituvad nad peenikestest juurtest ja putukatest, keda nad maa-all kohtavad.
Päeval istuvad nad oma urus, aga öösel lähevad toituma ja lendama – nad lendavad üsna hästi, otsima uusi sobivaid asustusalasid. Käigud ulatuvad suvel 10-20 cm sügavusele, talveks aga lähevad nad kuni 1m sügavusele.
Isased siristavad öösiti oma urgudes. Seejuures on urg ehitatud niimoodi, et väljapääsu suunas see laieneb . Isane kaerasori laulab uru sügavuses, aga selle kõla kostub kaugele. Hääl vastab tema mõõtmetele: siristab ta valjemini kui ritsikas (ritsikas teeb helisid 0,06 mW, kaerasori aga 1,2 mW). Tänu urule tekib resonants ja sori häälitsus on võimas: inimene kuuleb seda 600 m kaugusele. Siristamine pole kerge töö: helide tegemiseks vajab ta hapnikku 10 korda rohkem kui rahulikus olekus. Emased siristavad ka. Seejuures siristavad mõlemad , nii isased kui emased, ka päeval, kuid tunduvalt vaiksemalt kui öösel. Elades maa all, on kaerasorid „välja töötanud“ omavahelise suhtlemise meetodid. Neil on „erilised signaalid“, mida nad vahetavad maa-all kohtudes ja tutvudes ( on teada, et paljud röövputukad orienteeruvad nende laulu järgi). Herilased otsivad nii heinaritsikaid, sisalikud tirtse. Kaerasorisid jahivad nende helide järgi parasiitkärbsed.
Niimoodi jahib sorisid (Scapsipedus acletus) hääle järgi kahetiivaliste seltsist pärit kärbselised (Euphasiopterix ochacea).
Peale paaritumist läheb emane oma varem valmistehtud urgu. See on suur ümmargune umbes 10 cm sügavusel asuv kamber. Sinna paneb ta umbes 600 muna, millest arenevad noored sorid. Kuna muneti puudub, siis mune nad maa sisse ei pane.
Uute kaerasoride areng kestab kaua, mõnikord isegi üle kahe aasta. Peaaegu kõigil sihktiivalistel on noored juba esimestest elutundidest peale munadest koorumist võimelised oma elu elama, nad on väga liikuvad, hästi arenenud silmadega. Erand on vaid kaerasori. Noored kaerasorid on väheliikuvad, nad on kahvatukollast värvi, esimeses arengujärgus elavad pugus leiduva rebu arvelt. Kestuvad 8-9 korda, enne kui saavad suguküpseks. Võrreldes teiste sihktiivalistega nt ritsikatega, võib öelda, et kaerasorid sünnivad „mitteväljakantuna“, nende vanus munast väljatulekul vastab umbes sellisele arengule, mis teistel sihktiivalistel toimub veel muna sees (embrüonaalne). Seda nähtust kutsutakse „desembrüoniseerimiseks“ ja tal on suur tähtsus putukate evolutsioonis (ja ka tervikuna loomariigi arengus). Tänu desembrüonaalsele arengule (vastupidine protsess – embrüonaalne areng) evolutsioonilises arengus on võimalik (vajadusel) „ tõmmata“ munast terve rida mingeid tähtsaid tunnuseid ja vas tupidi, embrüoniseerimisega on võimalik soovi korral algstaadiumisse tagasi viia mõni tunnus, mis valmikuna oli olemas.